EMMA
Emma on sündinud 2012 aasta lõpus Kesk Eestis. Oma esimese kodu sai ta Soomes, kus ta pidi elama korteris, kuid sealt sai alguse tema pikk ja käänuline seiklemiste saaga. Emma on iseloomuga tüdruk, ehk siis mitte mingi võõrastel ninnu nännutamist lubav noor daam. Kuna aga ühel hetkel sai tema esimesel perenaisel soov ja tahtmine Emmaga koos olla otsa, toodi Emma 2014 aasta suvel Eestisse tagasi.
Sellega algas siis Emma seiklemiste ja koduvahetuste jada. Mis tundus, nagu sellel ei tulekski lõppu. Esmalt elas ta Tartu linnas oma esimese omaniku õe juures, kui taaskord korteris. Kuna aga õde sai aru, et see ei ole ikka nii suure koera jaoks õige elukoht, otsis ta Emmale uue kodu maale. Seal oli ees ootamas juba taksist sõber. Algul tundus kõik sujuvat, kuid nädal hiljem andis uus pere Emma juba edasi. Mis selle põhjuseks olla või ei oska hetkel öelda keegi. Emma koduks sai Elva lähistel asuv maja, kus oli ka taks ja ka mõned kassid. Emma sai hästi läbi nii taksi kui ka kassidega, keda ta õppis ka juba isegi kasvatama. Emma teadis täpselt mida kassid tohivad teha ja mida mitte. Kuna aga Emmal oli selleks ajaks välja kujunenud juba väga tugev kaitseinstikt ja iseloom, siis tekkisid tal probleemid ootamatute külalistega. Kuigi Emma elas majas oli ta endiselt toakoer kuna aed maja ümber ei lubanud Emmal siiski õues elamist. Ka oli Emma saanud endale kuskilt põie põletiku, mille raviga ei hakatud kohe tegelema ja mis ainult süvendas Emma agressiivsust sellel hetkel.
Inimesed, kelle juures Emma siis oli said aru, et nad ei saa siiski temaga hakkama ja kõik see kasvab neil üle pea. Nad võtsid ühendust Eesti Tiibeti Mastifite Päästeseltsiga, kes hakkas Emmale kodus otsima. See ei olnud lihtne tegevus ja just suuresti selle pärast, et Emma oli juba kaotanud usu inimestesse ja nägi neis mitte sõpru vaid vaenlasi. Enne Emma teist sünnipäeva juba paistis päästev valguskiir ja Emma pidi saama oma päris kodu. Päästeselt lootis, et Emma saab tõesti sünnipäeva kingiks uue kodu, kuid kahjuks nii ei läinud. Pere kes Emma võtta lubas loobus siiski temast. Päästeselts ei kaotanud lootust, et kunagi peab ju ka Emma saama oma PÄRIS kodu.
See kõik juhtuski 16 jaanuaril 2015 aastal, kui Emma alustas oma teed Elvast oma päris koju, mis asub Noarootsis. Kuna koerast loobujad väitsid, et Emma on kuri ja ei lase kedagi võõrast lähedale siis pandi talle toas pähe suukorv. Ka pidi olema Emmal probleem, et ta ei soovi minna autosse. Emma ainus probleem oli sellel hetkel suukorv, mis talle ei meeldinud. Autosse minek ei olnud mingi probleem. Kui Emma autos oli, oli tal enda initsiatiivil ka hetkega eemaldatud suukorv ja algas sõit Elvast Noarootsi. Terve tee autos magas Emma rahulikult, aegajalt tõusis istuma ja nagu vaadates, et „Ahahh me oleme alles siin, ma võin veel magada“ viskas pikali ja magas edasi. Kohale jõudes ei olnud Emmas grammigi agressiivsust. Jalutasime, vaatasime üle uued valdused, tutvusime „ veel suuremate koertega“ keda uus perenaine hobusteks nimetab. Emma arvas, et nad ei ole väga meeldivad sõbrad esimesel päeval ja otsustas toakoerana kohe tuppa magama minna.
Tänaseks on Emma oma uues kodus olnud kaks kuud. Ta elab lõpuks õues, mürab mängukaaslase segaverelise koera Piiaga, käib omanikuga hobusekopleid revideerimas ja karjatab kitsi ja lambaid. Külaliste tulles annab nende tulekust haukudes pererahvale märku aga ei grammigi agressiivsust. Korra vaevas teda ka, ilmselt taaskordsest elukoha muutuse stressist, põie põletik aga see sai välja ravitud. Hetkel on selja taga ka juba steriliseerimise operatsioon. Emma on oma eluga rahul ja ta on jõudnud oma PÄRIS KOJU.
Kahjuks jäi Emma elutee tema uues kodus lühikeseks ja elab edasi kõigi kaasaelajate südametes. Emma omanik läks hommikul tööle ja koju jäi tervisest pakatav lõbus sõber. Õhtul Koju jõudes oli aga Emma surnud. Emma uus pere on lõputult tänulikud selle kauni ja õnneliku aja eest, mis neil temaga koos oli. Ehkki see jäi üürikeseks…
EMMA (27.11.2012 – 17.07.2015) (uues kodus 16.01-17.07.2015)